Laitses on rahulik. Linnakärast eemal, kuid ometi nii lähedal Tallinnale, et seal elavad sõbrad võivad poole tunniga kohale jõuda. Suvel on hommikuti murul kaste ja õues laulavad linnud. Terrassil hommikukohvi juues, või lihtsalt niisama võrkkiiges lebades jääbki aeg korraks seisma. Sügis on värviline, talvel laiutavad lumehanged nagu lapsepõlves maal vanaema juures ja kevadel – kevadel on kõik nii roheline ja värske. Teedel ja põldudel kohtab kitsi ja rebaseid, vahel näeb põtrugi.

Maja ise võlus majaperemeest esimesest silmapilgust alates jäägitult, sest see ilmatu suur ja imeilusatest graniitkividest ürgne kaunitar ei jäta kedagi ükskõikseks. Täna seisabki ta kauneimas ehteis kui kunagi varem ning elu tema ümber ja sees keeb täie hooga.

Nende kahe ilu pärast – maaelu ilu pärast ja maja enda ilu pärast valiski peremees selle koha, et siia midagi erilist rajada. Ja veel rohkemgi. Et oleks paik, kus kõigil on hea akusid laadimas käia. Et oleks paik, kus lihtsalt tahaks olla, olla ja olla.